Blog

Dr West, elustaja ja dr Cain, elukunstnik ..

HÕFF-i treeninglaager toimus eelmisel nädalavahetusel maal, Velise vallas, sest olid lihavõtted ning sel ajal ei puhka ainult ateist. Kõrgus 10 meetrit merepinnast, 10 sentimeetrit lund - mitte just päris alpilaager, aga filmivaatamiseks täitsa ideaalilähedased tingimused. Lisaks on maja veel sobivalt üksik - kui öösel tuled ära kustutad, ongi ikka päris pime kohe, sest lähimad naabrid on üle põllu, mööda kraavi ja läbi võsa. Ei kuule sina naabri, ega tema sinu karjeid.


Üksikus kohas on ikka hoopis teine tunne filme vaadata. Pühapäeva õhtul läkski vaatamisele kõigepealt Bride of Re-Animator, mis Haapsalus linastub pühapäeval. Re-Animatori teemal on KO juba teinud sütitava postituse paljude piltidega, nii et rohkem ei ole põhjust seletada, aga selle järg Bride of Re-Animator on üllatuslikult vähemalt sama hea. Ja mitte vähem värvikas (peamiselt punastes toonides, loomulikult). Siit on näha need ideed, mis hiljem "Society's" juba veidi rafineeritumaks anatoomiahorroriks muutusid.

Detailidesse laskuda väga ei tahaks, vaadake ise ja mida vähem filmist teate, seda lõbusam, aga eriti tahaks esile tõsta Herbert Westi tööka kolleegi dr Caini karakterit. Kui Herbert West on protestantliku eetika parim esindaja - töökas, alati ülikonnas ja küünarnukkideni verega koos, siis dr Cain on tõeline elukunstnik. Filmis nõustub ta kergemeelselt kõigega, mida dr West teeb ning sirutab alati lahkesti oma abikäe. Aga nii kui laibad ennast liigutama hakkavad, dr Hill (kellest on järgi vaid kehast eraldatud pea ja kel on oma friikide armee) rünnakule asub ja olukord kriitiliseks muutub, on dr Cain kahetsus ise -- eriti meeldib tal kahetsust avaldada noorte neidude nähes, kes loomulikult vabandused vastu võtavad ja lahkesti kõik morgi-vallatused andestavad. Ka "Bride of Re-Animator" ei ole erand, sest kui dr Caini pruut surnust üles tõuseb, on mehest äkki saanud tõeline pirtspekk, kes nina kirtsutab ja ütleb, "su keha ei meeldi mulle". Hei-hei, mõni meist oleks seda probleemi ette näinud juba siis, kui seda varuosadest koba peale kokkupandud keha töölaual nägid. Saekaatrimehed oleks ka palju puhtama töö teinud.

"Tere õhtust, naised!"

Igatahes, pugeja, nagu dr Cain on, pääseb ta ka selles filmis terve nahaga.

See oli siis esimene film alpilaagri öös. Teiseks panin käima Jaapani filmi "Nightmare Detective", see algas üsna süütult. Mees tuleb koju, võtab istet ja siis näeb midagi selja taga.

Nõbu It Addamsite perekonnast?

Suuremat sorti põrandapesemismop?

PÕRGU VIKAT, JUUKSED SEINAL, häire! Häire! Polundra! Pooltundra! Ega Sadako ja muud Jaapani värdjalikud leiutised kaugel pole, kui sihuke juuksepahmakas seina peal lehvib. Vaat Jaapani õudusfilme ma küll ei ole nõus pimedas maakohas vaatama, need pole pahatihti niivõrd verised, kui just jubedad. Nii et panin selle kiirelt kinni ja käima prantsuse filmi "Sees" (linastub laupäeval). See oli mitte niivõrd jube, kuivõrd verine. Eriti verine.

Siinkohal mainin vaid oma leppimatut frankofoobiat, sest eile kukkusin Prantsuse saatkonna ees nii hullusti, et siiamaani põlv ei paindu. Prantsuse suursatik nimelt ei pane maja ette jääle liiva. Niipalju kui mina tean, ta ise panigi selle jää sinna. Aga "Sees" on väga hästi tehtud film ja algus, kui peategelasest naine on oma majas ning asjad hakkavad viltu minema, on päris põnevalt vormistatud. Ja idee - et rase naine panna splätteri keskele - on ka päris hea. Aga noh, põhiline on siiski see, et tegu on püüdlikult kaasaegse Saw-horrori filmiga, nii et käib üks lõpmatu veristamine ja lõikumine. Mistõttu on ilmselge, et filmil on menu. Hea lühike on ka, ainult tund ja veerand.