Blog

Vigade parandus ..

Laupäeva õhtul jõudsin siis lõpuks Haapsallu kohale. Sain Andrese ja Arnega kokku ja läksime kohe prantsuse filmi vaatama ("Sees"). Oli küll ikka päris ull orror, hea et oksele ei hakanud. Kui ma ei eksi, siis Anu Saagim oli peaosas.

Peale kino sattusime segastel asjaoludel veel "Oboloni" baari, mis osutus mõneti üllatuslikult tüüpiliseks venelaste trahteriks. Peksa ei saanud, vedas. Siis jõudsime hostelisse, mis HÕFF meile lahkelt broneerinud oli ja oleks võinud õnnelikult magama heita, kui poleks sattunud festivali erilehte lehitsema. See oli viga, sest kohe torkas silma üks kaunis luuleline filmisünopsis:

INTERKOSMOS
USA 2006
Fantaasiafilm / Friigifilmid
Režissöör: Jim Finn

Varased 1970ndad. Ida-sakslased alustavad ülisalajase ambitsioonika kosmoseprojekti katsetustega eesmärgiks vallutada Jupiter ja Saturn. Kes mäletab saksa filmigeeniuse Werner Herzogi ülikummalist ”Wild Blue Yonder’it” ja venelaste pseudo-dokki ”Esimesena Kuul”, teab umbes millest rada mööda ”Interkosmos” kõnnib.
Tegu on üle tunni aja ehtsat saksa aktsenti ja järgitehtud saksa huumorit pilduva sving-kosmosemuusikaliga, mida ilmestavad omakorda moodsad bii-did ja maahokit harrastavad ida-saksa näitsikud, arhiivikaadreis vilksatavad Unser Sandmännchen ja Valentina Tereshkova, galaktilised avarused, ning loomulikult skafandris angoora kassiks moondunud Ida-Saksa Une-Mati. Veidrate filmide autor, kanadakas Guy Maddin on ”Interkosmost” pidanud üheks viimase aja nauditavamaks filmiks - ja see ütleb ka juba midagi.

Kristjan Ots

 

Selle tutvustuse järgi on "Interkosmos" vaat et üks huvitavamaid filme üldse. Ainult et.. kes on Guy Maddin? Mitte ei mäleta. Kas ma tõesti kirjutasin seda? Seda mäletan, et sain enne festivali mõned filmid tutvustuste kirjutamiseks, nimelt - "Tapamaja", "Lihapallimasin", ja "Interkosmos". Kaks esimest mulle täitsa meeldisid, aga "Interkosmos" tekitas ainult hämmeldust. Küsisin veel järgi, mis asjaoludel see kavva võeti. Programmijuht meenutas, et nägi seda Rotterdami festivali kavas ja selle peale küsis levitajalt infot - see aga pani pikema jututa filmi teele. Nii et selline agaressiivne levitamispoliitika režissöör Jim Finni poolt.

Avaldatud "Interkosmose" tuvustus on ju päris tore, aga et mina sellele alla ei kirjutaks. Sellel lihtsal põhjusel, et see jätab filmist hoopis teistsuguse mulje kui mulle seda vaadates jäi. Olgu siin siis toodud tutvustuse algtekst, nii nagu ma ta toimetusse saatsin:


INTERKOSMOS

Aitäh, Illinoisi osariik. Aitäh, Chicago Goethe instituut (lõputiitritest). Režissöör Jim Finni ökoloogiline jalajälg võib küll olla väiksem kui keskmisel kosmoseturistil, aga see ei tee olematuks fakti, et Interkosmos on kosmoseprügi, mille tekitamise eest peab keegi veel vastust andma.

On veenvalt tõestatud, et B-film võib väljendada parimat suhet madala eelarve ja ohtrate ideede vahel (nt Alex Chandoni "Pervirella"). Interkosmos väljendab ühe kesklääne veidriku ebamäärast ihalust Unser Sandmännchen'i, Valentina Tereškova ja kirillitsa järele. Sellise kalduvuse korral on iseenesest loogiline valida teemaks Ida-Saksa luhtunud kosmoseprojekt. Ja tulemus on selline, et kujundite nappuse all see ei kannata. Küll võib nuriseda arusaadava loo ja sisu puudumise üle, mis jätab mulje üle tunni aja pikkusest videoinstallatsioonist. See-eest selgub filmi kodulehelt, et raha anti Finnile muusikafilmi tegemiseks - ja Interkosmose heliriba sisaldab mitut nakatavat meloodiat! Ainult jutt kommunismi utoopiast jätab seejuures pisut kohtlase mulje.

Võib vaielda, kas tulemus tasub ennast ära või ei. Kinokunsti kolikambris on hunnikus filmirulle, mis on oma autoriõigusedki juba minetanud ja mille taustaks Interkosmose heliriba vähemalt sama hästi sobiks. Näiteks venelased tegid 1940-ndatel õppefilmi koerast, kellelt kogu veri välja lastakse ja pärast spetsiaalse aparatuuri abil kehasse tagasi pumbatakse, demonstreerides sedasi elu mehhaanilist iseloomu (Experiments in The Revival of Organisms - www.archive.org).

PS Skafandris angoora kassiks moondunud Ida-Saksa Une-Mati on igatahes kõva kujund.


No mis ma oskan öelda. Algse tekstiga ühendab avaldatut kaks nime: Valentina Tereshkova ja Unsere Sandmännchen (Ida-Saksa Une-Mati). Hoiatus, et tegemist on kunstipretensiooniga käkkeriga, on tutvustusest eemaldatud, seda asendavad kestvad kiiduavaldused. Kui see on toimetamine, siis Glavlit oli täitsa eeskujulik toimetus, ma ütlen! Ma olen Laulva Revolutsiooni veteran ja mul on õigused, kurat võtaks!!!

Vähkresin närviliselt kogu öö ja mõtlesin kõigi nende  tuhandete inimeste peale, kes lugesid tutvustust ja läksid, võib-olla kogu perega, "Interkosmost" vaatama. Küsige oma piletiraha tagasi, vaesed inimesed.

***

Hommik on õnneks õhtust targem. Silmi hõõrudes tuleb tunnistada, et kokkuvõttes oli superluks festival ja ma ausalt öeldes ei jaga arvamust, et kava oli kuidagi lahjem kui eelmisel aastal. Siin blogis jäi tegelikult mitu filmi nimetamata, mis minu arvates olid eriti head:

1. Black Kiss (Surmav suudlus), rež Macoto Tezuka, 2006. Stiilipuhas jaapani õudukas, meenutab väga Hideo Nakata töid (Ringu, Black Water). Veenev.
2. Meatball Machine (Lihapallimasin), rež Yudai Yamaguchi, Yunichi Yamamoto, 2005. Jällegi jaapani film, aga hoopis teisest ooperist. Mangateema, nohikute kosmiline armastuslugu, nagu  öeldud.
3. Cronocrimenes (Ajaroimad), rež Nacho Vigalondo, 2007 tegelikult juba evol nimetas siin ära. Niisiis siia kõrvale veel üks film Hispaania uue horrori programmist - The Mudboy (Mudapoiss), rež Jorge Algora, 2007. Nagu Ajaroimadki ei ole see otseselt horror, aga erinevalt Ajaroimadest pole seal seal ka ajamasinat. Täitsa muljetavaldav siiski. Sünge mõrvamüsteerium selgeltnägija kalduvustega poisist.

Niisiis. Lõpp hea, kõik hea.

Black Kiss