Blog

Väike õudusfilmi välimääraja ..

Ma pole teab mis horrorispets. Sestap on siinkohal võimalus alustada oma isikliku horrorfilmide tüpoloogiaga. Esialgu siis selline liigitus: pool-horrorporno, ökononsens-horror, antropoloogiline horror, dokumentaalhorror, halb intellektuaalne horror ja hariduslik-retseptihorror. Nojah.

----------------------------------------------------------

„Ajaroimad“ („Timecirmes“, Nacho Vilagondo, Hispaania 2007)

Mõelge nüüd ise: umbes 50 aastane mees, isutb rahus oma uuel rõdul, vahib binokliga naabreid. Ja siis äkki… Täitsa pael. Põõsas on üks naine, jummala paljas ja mis ta teeb? No krt, mitte ei saa aru, mis ta teeb. Normaalne mees tõuseb sellisel juhul püsti ja läheb vaatab. Mis ta teeb seal, mis ta seal askeldab? Kaamera projitseerib tema teekonna vaatajale binokli kobamisena puude-põõsaste lehestikus. Kusagil seal kirgastub teekonna lõpp: paljas ihu, palja naise ihu. Liikumatu paljas naine! Mees kõhkelb… viskab naist puurondiga – sihuke asi ei kõlba… Jaki! Mehe selja taga varitseb roosa peasidemega tegelane, kes talle käärid umbes 10cm pikkuselt käsivarde puurib.

Suurepärane algus, eksole? Mis need järgmised variandid siis olla võiksid: zombid, biotehnoloogiainstituudist levinud ohtlik viirus, mutandid tulevikust, valitsuse agendid? Sinnakanti: lähedalasuva füüsikalise filosoofia instituudi soojuselektrijaama teadur katsetab isetehtud ajamasinat. Lahe.

Et mis edasi saab? Mees asub võitlusesse oma kahe teise minaga, kes ajanihestuses kõik mööduva 30 minuti sisse projitseeruvad. Kõlab ju päris hästi. Maitseasi.

„Navigaator Pirx“ (Marek Piestrak, Poola-Eesti)

Pirx tutvustamist ilmselt ei vaja. Viktoriiniküsimused võiks siiski meelde jätta. Tallinnfilmi ja Poola filmistuudio koostööst selguvad mõned üllatavad asjaolud. Näiteks: millisest restoranist teatas Pirx ülemusele, et nõustub missioonil osalema? Mis tüüpi autoga sõitis Pirx laboratooriumisse, kus talle missiooni tutvustati? Millist tüüpi autoga sõitis Pirxi ülemus? Ja lõpetuseks – mis marki oli auto mis üritas Pirxist mägedes üle sõita ja kes tegi filmile muusika? Õiged vastused on: McDonalds, Ford Mustang, Jaguar, Volvo ja Arvo Pärt. Ja aasta oli siis 1979. Täpselt nii.

„Boxwars Eesti“

Midagi pole öelda. Absolut ökononsens. Kuuldavasti olla peakorraldaja Sten sellest ullult vaimustusse sattunud – mis asjaoludel küll, teavad vist küll ainult Jumal ja Sten ise. Õudne lugu.

„Sees“ („A l’interieur“, Prantsuse 2007)

Anusaagib, ajusaagib ütles KO. [ei öelnud - ma ütlesin, et peategelane on kahtlaselt saagimi nägu - KO] . Polegi nagu midagi lisada… ahjaa, naishäälsed saalis kiljusid päris hästi, paljudel oli lõbus ja mõned jättis külmaks. Dokuhorror? Ma seda Jaapani filmi ei näinud, aga ilmselt oskavad prantslased toda žanri veidi paremini. Kindlasti juhtuvad sellised asjad kusagil päriselt kaa, ehk mitte Eestis. Meil veetakse helesinine piiritusevoolik Narva jõe alt läbi ja Lätist tuuakse salasuitsu. See pole ju pooltki nii õudne.

Lühifilm proua „Tutli-Putli“

Kes on tšehh Jean Švankmajeri nukufilme näinud, umbes võib arvata mis selles väikeses intros aset leidis. Neid on Pöffil varem mitu korda näidatud. Et selliseid filme rohkem oleks, tõesõna.

„Värin“ („Shiver“, Hispaania 2008, Isidoro Ortiz)

Rubriigi nimetus võiks olla „intellektuaalne horror“. Sellelaadsete filmidega tekib alati tunne, et miskit jääb kusagil puudu – no ei kanna välja lihtsalt. Peale seda kui Kubrick Shininguga maha sai, pole just palju neid kes selles žanris lipu lõpuni kõrgel suudaksid hoida. Algustega on küll lihtne: lubada ikka lihtsam kui teha. Aga siis tuleb keskpaik, teemaarendus ja epiloog. Puänt. Õudsa loo mõte on ikka selles, et vaatajat kõnetada: lõbustada või hirmutada, või mis iganes. Näiteks: muuta subjekti teadvusseisundit. Mitte informeerida… Need odavad trikid, et keegi sahistab põõsastes, maadligi luurav kaamera, selja tagant võetud rakursid. Mage lugu, kui kõigel lõpuks ratsionaalne põhjendus on. Siin ei aita isegi see, kui õudne subjekt lõpukaadrites kriiskama hakkab ja silmad pahupidi keerab. Kui ei oska, pole vaja teha.

„Elustaja Herbert West“ / „Herbert Westi pruut“ („Re-animator“ / „The bride of re-animator“, vastavalt 1985 ja 1990)

Kes veel näinud pole: puhas rõõm!, otsige kätte ja vaadake ära. Nagu filmi produtsent Yuzna ise ütles – tahtsime tõsist filmi teha, aga see kõik kujunes väga naljakaks. No tõesti oli naljakas, ausõna. Mis sest, et nendes filmides tehakse inimestega kohutavaid eksperimente. Näiteks, seal oli üks pea millel olid nahkiire tiivad külge õmmeldud, ja need liputasid nii et pea tõusis lendu. Mh. Mina väiksena õmblesin koerale teise saba külge, aga liputama ei hakanud ega midagi. Isegi tati pealemäärimine ei aidanud. Peab ikka nõkse ja nippe tundma, muidu ei saa. Venelased näiteks oskasid selliseid asju teha juba 1940-tel aastatel, sellest on isegi dokfilm tehtud: „Experiments in the revival of organisms“ (vaadake ise kui ei usu). Ja veel: see on alles teine õudusfilm kus ma näen, et inimesel õnnestub elusalt hauast välja rabeleda, koos pruudiga pealekauba. Tegelt esimene, sest Kill-Bill tehti alles 2004 ja Uma Thurman rabeles üksinda. Pealegi – Tarantino ei teegi õudusfilme…

„Lihapallimasin“ („Meatballmachine“, Jaapan 2005)

Meie oma isiklikus horroržanrite tüpoloogias liigitub see rubriiki „pool-horrorporno“. Tegemist on äärmiselt tänuväärse žanriga, kus tegijatel ei ole puudust nii tervest huumorist, tundlikust erootikanärvist ja fantastilisest nägemusest. Mõelge ise: juhtmepundar-monster koloniseerib teie kesknärvisüsteemi, õlgadest kasvavad välja kaablid, silmad puuritakse välja ja asendatakse seakärsa kujuliste plekist organitega. Pealiigutustega kaasnevad norsatused stiilis „hrõnks-krõnks“. Sellise mänguasja ma tahaks tuttavatele lastele osta, kui neid kusagil müidaks. Paraku leiab lettidelt ainult karvaseid jäneseid ja karusid. Tahate nalja saada – pange verised lihatükikesed ise sisse… Meil ikka on veel arenguruumi.

„Tapamaja“ (Pakistan 2007)

Viimased aastad on Pöffile toonud päris palju Iraani, Alžeeria, Pakistani, Maroko ja Egiptuse filme. Ja üldse, igalt poolt Lähis-Idast ja Aafrikast. Selline postkoloniaalne kino, mida on huvitav antropoloogilise pilguga jälgida. Need on filmid kus möllavad zombid, aga ära ei unustata ka ämblikukest kes kuuvalgel armsasti oma võrgukest koob. Koob selleks, et järjekordne popkultuurist ärahullutatud noor saaks kuuvalguse oma verega roosaks värvida… Nende filmide süžeeliinid on tihti lihtsavõitu ja jaburad, aga mis siis. See ongi nende maailm, kus nad elavad.
See kannab õudusfilmi süžee välja küll, kui noored sõidavad rokifestivalile ja vanemad neid jälgima ei pääse. Maakolkad on sealkandis eriti õudsad: tsivilisatsiooni pole ja inglise keelt (!) ei räägita. Selmet kohtab teepoodi, mille omanik väidab, et Angelina Jolie ja Richard Nixon käisid hiljuti tema suurepärast teed maitsmas. Ja kõik need teised passaažid, kus kohalikud zombid värsket liha näksivad. Muide, Pakistanis elavad need jubedad tegelased koos külaelanikega, kes on nad ära kodustanud (või vastupidi). Seal on nii, et kõik kollid kes elusat liha armastavad ei ole zombid: osa neist tegutseb ka täiesti inimlikult pinnalt lähtudes. Wow! Eestis sellist vanaema enam ei kohta, kes viskab ukselt näiteks, et „…qule, kohe tulen – lähen talitan lehmad ära, vaatan mis kratid on toonud ja viskan pilgu peale, mis zompuksed keldris teevad“.

„Kadunud hingede saar“ („Island of lost souls“, Taani 2007)

See on tore, et koguperefilmides nii tõsiselt hea, kurja, surma, teispoolsuse ja teiste selliste tegelaste üle nii emotsionaalselt diskuteeritakse. Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea, eksole. Seda žanrit nimetame meie siin „retseptihorroriks“: 2kg surma, 250gr satanismi, 340gr teadust, 700gr ajalugu, 400 gr vanu käsikirju ja legende, 20gr popkultuuri ja peoga veel hulka armastust, igavest truudust ja külanalja. Päris hea mulje jättis, ameeriklased sellist filmi ei teeks, kohe kindlasti ei teeks. Ameerika filmis oleks veel veel tubli 10kg armastust ja 4kg seksi. Ei, taanlased nii madalale ei lange: ikkagi koguperefilm. Väga lahe.

*

(Ahjaa, siia lõppu võib veel märkida, et selle plogi kirjutas A.)